Muigamapanevalt traagiline armulugu

Väga heaks naistekaks tituleeritud “Pasodoble” puhul tikub pärast viimase lehekülje lõpetamist pähe küsimus, kas tegemist on üldse naistekaga. Jah, see on ühe õhtuga loetav, soravalt ja vaimukalt kirjutatud armulugu. Samas tundub siin olevat piisavalt ainet prenteerida enamaks.

Lugu puudutab tõenäoliselt iga naist – kes meist poleks mõnel rutiinsel eluhetkel tundnud, et abikaasa staatuses meesolevus me kõrval ei mõista me romantikavajadust või ei hinda meid piisavalt naisena, tundliku olendina, kes vajab erilist tähelepanu ja kohtlemist.

Paneb muigama? Just nii teeb ka raamat. Eneseiroonia on jutustaja üks tugevaid külgi, ka triviaalseid armukolm- ja nelinurki kirjeldatakse nauditavas võtmes. Esile ei saa ka jätta tõstmata raamatule sotsiaalset mõõdet lisavaid kõrvalliine, taas midagi tüüpilisest naistekast eristavat.

Minategelane annab oma lugu jutustades teada, et tema üldistusvõime ei küündi klassikuteni, kuid raamatust saadav tragikoomiline emotsioon ja vahel piinlikkusepunagi palgele toov äratundmine on kinnituseks sellele, et selline armudraama on puhas klassika, variatsioonid esinevad vaid detailides ja puändis.