Mõtisklemiseks selle üle, et probleemid linna, selle pea ja kahtlast päritolu rahaga pole ajaloos esmakordsed. Katkend Andres Anvelti värskelt ilmunud romaanist “Direktor. Ühe turu erastamise lugu”

Pärast lühikest mõtlemisaega kirjutas Toomas avalduse Erakonda astumiseks ja hakkas käima koosolekutel. Need kogunemised tundusid talle alguses kohutavalt tüütud, seal aeti mingit tema jaoks seosetut jama rahva jätkuvast rõhumisest ja kapitali ebaõiglasest ümberjagamisest. Rääkijateks olid suuremal määral pensionärid, kahtlaselt üliaktiivsed tähenärijad ja muidu mingil moel kibestunud inimesed. Toomas niheles koosolekutel alati igavusest, kuid kuulas nende juttu vähemalt näiliselt tähelepanelikult. Vahetevahel saabus koosolekule ka Erakonna esimees ehk Tema ise. Üpris varsti tehti neid ka omavahel tuttavaks. Tema oli rahulik ja Temast õhkus maailmavalitseja hingust. Kõik koosolekul viibijad vaatasid Teda heldinult ega julgenud isegi köhatada – Tema jutt voolas kui rahustav jõevulin üle seni närveldanud koosolekupidajate. Toomasele see
meeldis ja see tugevdas tema poliitilist kindlustunnet veelgi. Peagi tulid valimised ning Toomas kandideeris volikokku. Erakond soosis noort tulijat ning pääs volikokku oli garanteeritud. Juba volikogu linnavarakomisjoni esimehena tegi ta onu Miša näpunäitel ettepaneku määrata turgu juhtima tugeva finantsminevikuga Direktor.

Mõne aja möödudes helistati talle mobiilile ja kutsuti Tema enda juurde. Toomas võttis kutse vastu rahulikult,
kuid pani ennast võimalikult soliidselt riidesse. Talle tuldi suures majas alla vastu ja juhatati Tema kabinetti.

Tema istus oma suures nahkses sohvas ja kui Toomasele esiti tundus, et Tema tukub paberite kohal,
tegi Tema käsi just nagu selle mõtte ümberlükkamiseks kiire liigutusega ees lamavale paberile märkuse.

„Istuge!” ütles Tema pilku paberilt tõstmata ja osutas käega oma vastas olevale toolile.

Toomas istus pakutud kohale ja proovis vaikselt, Teda segamata kabinetis ringi vaadata.

„Noh, teretame ka!” ütles äkki vastuvõtja, tõusis pooleldi istukile ja sirutas oma käe tervituseks Toomase
poole.

Kui seni oli Toomas ennast tundnud nagu tüüpilistel ärilistel läbirääkimistel, siis selline Tema käik mõjus
kuidagi teisiti, see oli nagu kutse tantsule või hoopis erilise usalduse esile kutsumine. Olid ju tegelikult talle tooli ette näitamisega kohustuslikud familiaarsused lõppenud, mistõttu nende juurde tagasitulek lummas
Toomast täielikult. Ta rahmeldas ennast püsti ja surus ettevaatlikult Tema kätt. Tema käsi oli küllaltki pehme
ja tundus isegi ükskõikne, kuid Toomase jaoks oli see juba väljaspool olulisi tähelepanekuid.

„Teate, Toomas, mulle on räägitud teist paljugi toredat! Olete ettevõtlik noormees. Erakonnas on selliseid
just vaja. Muidu näete ju isegi koosolekul, et räägime palju, aga tegutsemist jääb väheks!” alustas Tema puurival pilgul vestlust.

„Jah, eks see selle põlvkonna viga vist on, et rääkida on vaja palju, aga tegusid osatakse teha vähem,” proovis
Toomas püstitatud probleemi oma arvamusega kokku klapitada.

„Mitte kõik vanemast põlvkonnast pole sellised, aga üldiselt on teil õigus. Teate mis, tahaks teid kohe –
nagu öeldakse – eesliinile suunata. Kas abilinnapeaks tulete?” tulistas Tema jälle nagu kahurist Toomasele
ootamatuste kolmnurka.

Üks üllatus teise järel! Toomase võttis selline olukord hetkeks tummaks.

„Vaadake, on olemas palju objekte, mis on tänasel päeval linna omanduses ja mis seetõttu ei toimi, need
töötavad nii meie kui ka linnarahva jaoks kahjumis ja on nagu piduriks edasiminekul,” puuris Tema Toomast
oma pilguga edasi.

„Ja mina?” ei saanud Toomas aru seosest abilinnapea pakkumisel ja linnaettevõtete kahjumil.

„Ja teie võiksite need ära erastada, aga nii, et meie ja linnarahva huvid kõik tagatud saaksid! Mõistate?”
tõmbas Tema juba selgema seose Toomase rolli ja probleemi vahele. „Kuidas siis jääb?”

Toomas mõistis, et teist sellist võimalust ei ole ega tule. Hetkeks läks tal mõte enne otsuse tegemist kangema
klõmmi peale, mida selline pöörane ettepanek tekitas. Kuid selleks polnud võimalust.

„Teeme ära!” kostis Toomas konjakimõtteid eemale peletades nii kiirelt, kui sai.

„See mulle meeldib, tehke ära jah!” tõusis Tema püsti ja sirutas käe hüvastijätuks.

„Mu nõunik vormistab teie pabereid ja esmaspäevast asute tööle. Meil on linnas mitu turgu, millega tuleks asjad korda ajada. Esimesena võtke ette Kesklinna turg. Seal erastamiskomisjon juba töötab. Hakkate seda juhtima. Kriminaalsed keskused, mitte linnarahva söögilaud! Jõudu!” surus Tema veelkord Toomase kätt ja sukeldus taas sügavale paberitesse. Uuesti tundus Toomasele, nagu oleks Tema kohe nende kohale tukkuma jäänud, kuid sulepea kribin paberil ajas selle mõtte koheselt eemale.